Mart Reiniku elulugu

Mart Reinik sündis 24. aprillil 1862. aastal rentniku pojana Viljandimaal Adaveres, Lõimetsa külas, Reino talus. Ta ise on meenutanud, et lugema õppis ta juba ema voki kõrval istudes, aga see tegevus polevat talle sugugi meeldinud, sest palju lõbusam olevat olnud kelgu meisterdamine või uiskudega sõitmine. 9-aastase poisikesena viidi väike Mart Lõimetsa külakooli, kust ta edasi läks Paide kihelkonnakooli, mille ta 1879. aastal lõpetas. Edasi õppis Mart Reinik kuni 1883. aastani Tartu Õpetajate Seminaris. Nüüd järgnesid noore õpetaja elus otsingute aastad. 1883-1884 oli ta õpetajaks Põltsamaa kihelkonnakoolis, 1884-1886 Venemaal Tšernigovi kubermangus, 1886-1887 Kaarma Õpetajate Seminaris, 1887-1889 Põltsamaa algkoolis. Tema suurimaks pühendumiseks sai aga 1889. aastal Tartu I Kroonualgkooli juhataja ja õpetaja kohale asumine, kuhu ta jäi järgmiseks 40 aastaks (kuni 1929).  

Kooli juhataja kohale asumine oli keeruline väljakutse, sest koolil puudus esialgu oma maja ja isegi õppeprogrammid. Esimestel aastatel oli Mart Reinik ka ainuke õpetaja, kes pidi hakkama saama nii õpetamise kui kooli majandamisega. Järgnevate aastate jooksul õnnestus tal koolile ehitada oma maja ja rajada õppeasutus, mis oli mainekas ja tuntud Tartu linnas. Õpilased hindasid Reinikut kõrgelt. Ta oli tasakaalukas, väärikas ja heatahtlikult nõudlik.

Mart Reinikut meenutab üks tema õpilasi, muusikamees ja ohvitser August Nieländer: “Isa pani mind kaheksa aastaselt Mart Reiniku algkooli, mis asus väikeses puumajakeses, Riia tänaval, tookordse linnakooli õuel. Nii oli mu koolitee võrdlemisi lühike. Läbisin Filosoofia tänava ja seal see kool asuski. Oli tsaariaeg ja kooliharidus kuulus alles vabatahtlike luksuste hulka, pealegi oli algkool maksuline.
Minu esimeses koolis oli ainult kolm klassi ja õppemaks oli seal kolm rubla semestris. Kõik klassid asusid ühes ja samas ruumis ning olid ühe ja sama õpetaja juhtida. M. Reinik oli väga nõudlik pedagoog. Korraarmastajana  leidis ta, et üpris kasulik oli laual käepärast hoida peenikest pillirookeppi. Kui siis juhtus, et mõni vallatu olevus sõnakuulmatuks muutus, tantsis see kepp ta seljal sellist tantsu, et tolm riietest kõrgele keerles.
Kooli juurde kuulus meil ka üsna suur viljapuuaed, kuhu end tööle abiks pakkusime. M. Reinik oli aiatöö kõrval ka tubli mesinik. Peale aiatöö aitasime õpetajat sageli ka koolitöös. Mind rakendati näiteks nii mõnigi kord venekeelse diktaadi etteütlemisel.”

Mart Reiniku oli isamaaline mees ja oma õpetaja töö jooksul jõudis ta ära näha nii venestamise kui ka noore Eesti vabariigi sünni. Oma vaadete kohta on ta ise kirjutanud oma eluloos järgmist:  “Sakste vastu ei ole mul kunagi poolehoidu olnud, vaid juba seminaris andsime plaanisid, kuidas nende võimu murda, kuidas Eesti riik luua. Kes võis siis seda uskuda, et need unistused kord täide lähevad! Sel ajal tundsin venelastele kaasa, sest uskusin alles lapselikult, et nemad tõesti meie rahvale – eestlastele heatahtlikud on ja abi annavad saksa poliitilise ja majandusliku surve vastu. Aga suur venestamise ajajärk, mis algas 1887. aastaga, tõi lõpliku pöörde minu kalduvuses venelaste poole. Tahtsin ikka eestlaseks jääda, tahtsin ka, et minu õpilastest head eestlased saaksid, ja ma usun, et see on mul kaunisti korda läinud. Meie õppisime küll hoolega vene keelt, aga meie ei unustanud selle juures, et meie eestlased oleme. Kui õppekavast eesti keele tunnid maha kustutati, “sest lapsed mõista kooli tulles isegi hästi eesti keelt”, toonitatakse ametlikus kirjas, siis õppisime usuõpetuse tundides eesti keele lugemise ja kirjutamise ära. Selleks andis suur vene surve nagu hoogu.

Mart Reiniku teiseks suureks hobiks peale õpetajatöö oli mesindus. Mesinikuna töötas ta alates 1901. aastast ning tema mesindusealased  teadmised olid paljudele tollastele mesinikele teejuhiks. Alates 1913. aastast juhtis ta Tartu Aianduse-Mesinduse Seltsi mesilat Vahil ja  korraldas seal mesinduskursusi, pidas loenguid ja andis välja temaatilisi kirjutisi. Tartu Eesti Põllumeeste Seltsi juures kutsus Reinik 1907. aastal ellu aianduse ja mesinduse osakonna. Sellest sai 1923. aastal Tartu Aianduse ja Mesinduse Selts, neid mõlemaid juhtis Reinik kuni surmani. Ta oli ka kuukirja «Aiatööleht» organiseerija ja toimetaja (1907-1918) ning ajakirja «Aed» mesinduse osakonna tegevtoimetaja (1923-1931) ja ise peamine artiklite kirjutaja. Tema organiseerimisel ja kaastegevusel toimus meie kliima kohase mesilastaru, tartu taru (1907) ning eesti taru (1929), väljatöötamine, Eesti Aianduse-Mesinduse Keskseltsi asutamine (1927) ja vaatlusmesilate rajamine.

Lisaks eelpooltoodule oli Mart Reinik ka ühiskondlikult väga aktiivne. Reinik kuulus laulu- ja mänguseltsi “Vanemuine”, Eesti Kirjameeste Seltsi,   oli Tartu Õpetajate Vastastikuse Abiandmise Seltsi ja Tartu Õpetajate Seltsi asutaja ja esimees ning Tartu Majandusühisuse ning ka Eesti Laenu- ja Hoiuühisuse üks asutajaid. On suur au, et meie kool just Mart Reiniku nime kannab!